|
Proloog
"Doktor K. Rauch (Kornelius von Rauch tuli Sangastesse 1911 ning sai kõigi siinsete inimeste armastatud tohtriks) oli haige juurest õhtul lahkunud. Patsient oli juba poolsada aastat tagasi kuulmise kaotanud, mõne aasta eest ka pimedaks jäänud. Meelekindlalt ja rahulikult oli ta veel 16. veebruaril hõredaks jäänud sõprade ringis oma 93. sünnipäeva pühitsenud.
Siis oli aga tõbi ta voodisse viinud.
Ööl vastu 22. märtsi valvasid ta haigevoodi juures vaid kaks inimest – Saksamaalt kohale rutanud pojapoeg René ja teda kõigil elurännakuil saatnud eestlasest teener Jakob Suit.
Kell 3.20 suikus väsinud töömees igavesele unele. Veidi enam kui aasta oli jäänud ajani, mil tema saatusekaaslased olid sunnitud ka neile kodumaaks saanud Maarjamaa tolmu jalgadelt raputama ja Saksamaale ümber asuma.
Missioonid olid jõudnud lõpule – järelpõlvede ülesanne on neile hinnang anda.
Sel ööl lahkus elust mees, kes polnud päevagi olnud Eesti Vabariigi kodanik, kuid kes oli eesti rahva oma südamesse võtnud ja keda omakorda luges omaks eesti rahvas.
Lahkus mees, kes oli avaldanud kümneid ja kümneid teadusartikleid ning reisikirjeldusi, kuid mitte ühtegi trükirida omaenese elust."
Juhan Kahk. Sangaste "rukkikrahv" Berg. 1992
Mida me teame Friedrich Georg Magnus von Bergist?
Et ta elas Sangastes, kuhu rajas ka omapärase lossi.
Et ta oli baltisakslane, kes kuidagimoodi seotud Soomega.
Et ta aretas maailmakuulsa "Sangaste" rukkisordi.
Et ta haud on Sangaste surnuaial ja kalmul kasvab toosama pikakõrreline "Sangaste" rukis…
Eesti Rukki Seltsi initsiatiivil kuulutati 2005 EESTI RUKKI AASTAKS. Lähtudes sellest, et von Bergi sünnist täitub 160 ning tema tuntuimast loomingust – "Sangaste" rukkisordist – 130 aastat. Rukki Selts tahab lunastada võla tänapäeva lugejate ees – koondada ühiste kaante vahele andmed Eestimaal tegutsenud suurima põllumehe, tema pärandi kohta.
PÕLVNEMINE JA NOORUSAASTAD
Friedrich Georg Magnus Berg nägi ilmavalgust 16. veebruaril 1845 Tartus, kus ta isa Gustav Gotthard Berg pidas tagasihoidlikku riigiametit. Tagasihoidlikku selles tähenduses, et ta kolm venda jõudsid Venemaa tsaaririigis kõrgetele kohtadele. Vendadest vanim, Friedrich Wilhelm Rembert Berg oli aastail 1855-61 Soome kindralkuberneriks ning Aleksander II ülendas ta 1865. aastal koguni kindralfeldmarssaliks. Krahvitiitel oli tal aastast 1856.
Kindralfeldmarssal oli abielus Itaaliast pärineva krahvinna Leopoldinega. Lastega nende peret ei õnnistatud. Feldmarssal leidis endale pärija venna Gustavi pojas Friedrichis, s.o meie loo kangelases.
Kindralfeldmarssal sai Sangaste mõisa ametlikuks omanikuks 1839. aastal, kuid kinkis selle 1851. aastal oma vennale Gustavile, kelle pojad ta lapsendas. Tänu onu toetusele sai tulevane "rukkikrahv" hiilgava hariduse. Ta õppis Pariisis Sorbonne’i ülikoolis ja College de France’is. Seejärel praktiseeris pikemat aega põllumajanduse alal Inglismaal ja Šotimaal.
On üsna loogiline, et pärast tagasipöördumist 1866. aastal langes mõisa majapidamine tema õlule. 1861. aastal surnud isa oli pärandanud mõisa lesele, Friedrichi emale. Pärast ema surma 1873. aastal oli 28-aastane noor krahv (tiitel tuli pärandusena kasuisalt) täievoliline mõisaomanik. Maailmas õpitu-nähtu võis nüüd praktikas teoks saada.
4. novembril 1875. aastal abiellus ta Soome asjade riigisekretäri salanõunik parun Theodor Bruuni tütre Maria Katharina Bruuniga. Bruunide suguvõsa oli pärit Soomest ning põimumises Bergide dünastiaga mängis oma osa ka feldmarssali teenistusaeg Soome kindralkubernerina. Just siis arvati Bergid Soome rüütelkonna ridadesse. Täna on Bruuni nimi põhjanaabrite seas tuntud kunstnik Erik Bruuni kaudu tänu tema populaarsele loodusgraafikale "Finlandia".
Bergidel oli Soomes mitu mõisa – krahvile kuulis Elimäki (Moisio), ta abikaasale Summa ja Tavastila.
1876. aastal sündis peresse esimene poeg Eric ja neli aastal hiljem Ermes.
SUURED ÜMBERKORRALDUSED – UUENDUSED
Saanud 1873. aastal Sangaste mõisaomanikuks, pühendus noor Berg täie innuga majapidamisele ning põllumajanduse arendamisele. Sangaste mõis kujutas endast küllaltki suurt valdust, kuna põhimõisa juurde kuulusid Vastemõisa, Tiidu, Sarapuu ja Lambamõisa karjamõisad. Aga Bergide valduses olid veel mitmed asumid Eestis (Hummuli, Aistra ja Alamõis) ning kaugemalgi: Lätis neli, Soomes ja Poolas kummaski kolm maavaldust-mõisa, peale selle veel kalatööstus hoopis kaugel Kamtšatkal.
Meie tunneme Friedrich von Bergi kui maailmakuulsat rukkiaretajat. See on tõepoolest nii. Tänapäevani on pikakõrreline ja -pealine külmakindel "Sangaste" rukis sordikaardil. Huvi sordiaretuse vastu tuli kaasa Šotimaalt, Haddingtonist, kus ta oli lähemalt tutvunud nimeka teraviljasortide aretaja Patrick Shireffiga.
Oma rukkiaretustöö alustades püüdis ta teistest maadest muretseda head rukkiseemet. Kõigepealt katsetas ta Soome sortidega, kuid need ei kannatanud välja lõunapoolseid lumenapimaid tingimusi. Tulemusteni – saagirohke ja külmakindla sordini – viis lõpuks kohaliku maarukki ristamine nn "Probstei" rukkiga, mida oli proovitud kasvatada Vana-Kuuste mõisas. Pärast aastaseid katseid õnnestus tal valitud teradest saada külvikogus, mis 1875. aastal andis suurepärase saagi. See aasta ongi "Sangaste" rukkisordi sünniaasta.
Kuid rukkiaretus oli vaid üks tahk krahv von Bergi tegemistest. Lausa hämmastav, kuidas üks inimene nii palju suutis.
Ta tegi sõna otseses mõttes revolutsiooni 19. sajandi Eesti põllumajanduses. Kõigepealt karjamajanduses. Sangastes sai eluõiguse hea piimaanniga äärširi tõukari. Samaaegselt katsetas ta mitmeid laudaehitusi, hakkas kasvatama söödajuurvilja, juurutas silo tegemist ning selle mitmeid uusi segusid.
Kõrgeväärtusliku müügipiima saamiseks konstrueeris ta originaalse piimajahutusseadme, organiseeris piima veo raudteel spetsiaalsetes külmutusvagunites. Katsetulemuste najal töötas Berg välja optimaalsed söödaratsioonid ja juurutas lehmade grupiviisilise söötmise. Lehmad jaotati gruppidesse piimatoodangu järgi. Juba 20. sajandi algul lüpsti Sangastes lehma kohta aastas 5000 kg piima.
Kuna aastaringsel laudaspidamisel hakkas loomadel levima tuberkuloos, võttis mõisnik Berg ette hoogsa maaparandustöö. Kuivendati ulatuslikke alasid ning rajati uusi karjamaid. Tal oli isegi kavas ühendada Väike Emajõgi lüüsidega kanali abil Koiva jõega.
Berg tegi pioneeritööd ka põllutööde mehhaniseerimisel. 1872. aastal viidi Sangastes läbi katsed Põhja-Ameerikast toodud aurujõul töötavate viljapeksumasinatega, mille tulemusena insener Morris juurutas USA-s tugevdatud konstruktsiooniga peksumasinad. Krahv ise konstrueeris originaalse viljapuhtimismasina – Bergi tsentrifuugi, mis patenteeriti ja maailmas müügile tuli.
Teedrajavaks kujunes Sangaste krahvi tegevus ka kartulikasvatuses. Ta selgitas välja kohalikele oludele sobivad kartulisordid, nende kasvu- ja hooldamistingimused. Tema artikleid avaldati kohalikes lehtedes eesti keeles ning seetõttu jõudsid tõed ka lihtsa talumeheni.
Alates 1890. aastast avaldas ta rea artikleid aiandusest ja puuviljakasvatusest, pöörates erilist tähelepanu parimate õunasortide aretamisele.
Sangaste lossitiikides oli suurepärane vääriskalakasvandus. Dendropargis tegi krahv teadusliku väärtusega katseid uute liikide sissetoomiseks.
Oma osa on tal ka meie hobusekasvatuses, kuna tema norfolk-roadster-hunteri tõugu täkust, kes 1894. aastal Tori hobusekasvandusele müüdi, sai hiljem kuulsuse võitnud tori hobusetõu esiisa.
SUHTLEJA JA REISIMEES
Friedrich von Berg oli tõeliselt rahvusvaheline mees. Kuigi teda peetakse väljapaistvaks baltisakslaseks, on ta sugupuu alguse saanud Põhja-Itaaliast. Abikaasa kaudu kinnitas ta kanda Soomes. Õpingute kaudu oli ta Prantsusmaa ja Inglismaa austaja. Reisihuvi viis teda Kaukaasiasse, Kaug-Itta, Hiinasse, Ameerikasse, Egiptusesse, rääkimata Euroopa riikidest. Ta oli üks esimesi autoomanikke Baltimail. Hinnalised olid tema jahitrofeede kogu, suur raamatu- ja kunstikogu. Bergi sulest ilmus mitu raamatut ja üle 140 artikli.
Mõisapidamise esimestest aastatest peale võitis noor krahv eesti talupoegade lugupidamise ja armastuse. Ta valdas mitmeid võõrkeeli, kõige täiuslikumalt saksa keelt, mistõttu tema arvukad tööd ongi kirja pandud saksa keeles. Talupoegadega suhtles ta kohalikus voolavas võru murdes. Teda kutsuti sageli pulma ja laste ristsetele. Bergide perekonnaarhiivis on säilinud talupoegade usalduslikud kirjad "auustatud krahvi herrale", milles nad oma muresid kurdavad ja abi paluvad. Rahvamälestuste järgi ei lahkunud ükski paluja krahvi juurest tühjade kätega. Oma liikuvaid aurumasinaid ja viljapeksumasinaid andis ta meelsasti kasutada ümbruskonna talumeestele, koostas isegi nende kasutamise eestikeelse juhendi.
Friedrich Berg võttis aktiivselt osa talupoegade põllumajandusseltside tegevusest. Näiteks organiseeris ta koos Jaan Tõnissoniga talupoegade põllumajandusnäitusi. Krahvi ja talurahva sõprus pidas vastu ka 1905. aasta rahutuste päevil. Sangastes ei lastud karistussalklaste poolt maha ühtegi inimest ja rahva arvates olnud see krahv Bergi teene.
SANGASTE UHKUS – PILKUPÜÜDEV LOSS
Samal, 1873. aastal, kui noor krahv sai täieõiguslikuks mõisaomanikuks, asus ta esindusliku mõisasüdame väljaehitamisele. Inglismaal ja Šotimaal õppides köitsid noore baltlase meeli ka sealsed lossid. Oma soovidele leidis ta toetajaks arhitekt Otto Pius Hippiuse, kes oli projekteerinud Tallinnas Kaarli kiriku. Ta kopeeris peaaegu täpselt kuulsa inglise Windsori lossi arhitektuuri. Kunstiteadlane Leo Gens kirjutab:
"Sangaste lossi arhitektuuriline lahendus tähistab olulist vaheetappi klassitsistliku mõisahoone ja kodanliku individuaalhoone vahel. Selles säilib püüd esinduslikkuse ja seisusliku üleoleku väljendamiseks ning silmnähtav taotlus omaks võtta uue kujuneva elustiili suuremat intiimsust ja inimlikku mastaapi. Sangaste loss on küpse historismi musternäide.
Oma välisilmelt on loss tüüpiline "tudoristlik" ehitus. Sissekäiku rõhutab väravatorn, loomulikult ilma langevõre, rippsilla ja kaitsekraavideta. Lossi maalilise silueti loovad erikujuga tornid, trepiviilud, ärklid ja fassaadi ette- ja tagasiasted kujundavad vahelduva, rikkalikult liigendatud hoonemassi. Uuest elustiilist annab tunnistust klaaskatusega talveaed, mis pole säilinud. Ka sisearhitektuur erineb tunduvalt traditsioonilise mõisahoone interjöörist…
Sangaste ansamblisse kuuluvad ka tornikindlust meenutav sõjakas veetorn ja "kastellitüüpi" hobusetallid. Kõik ehitused on punasest tellisest, mis samuti on tüüpiline pseudogooti mõisahoonetele. Ilus park ja maalilised tiigid moodustavad hoonete ansambliga orgaanilise terviku."
Projekteerimine venis. Krahvi pojapoja René Bergi meenutuste kohaselt olevat lõplikus kujundamises suur osa krahvil endal. Ehitamiseks läks lahti 1879. aastal ehitusmeister Rudolf Maagi juhtimisel. Loss valmis 1883.
Aeg on kahjustanud Sangaste lossi ja pargi ansamblit. Vaatamata kõigele on Sangaste loss üks parimaid 19. sajandi teise poole arhitektuuri näiteid Eestis.
ARGIPÄEVADE RUTUS
Nagu märgitud, avaldas krahv Berg kümneid ja kümneid publikatsioone, kuid mitte ühtegi rida omaenese elust. See viitab veelkord ääretule pühendumisele oma töösse.
1889. aastast külastas ta järjekindlalt põllumajandus- ja maailmanäitusi. Ta oli avali uutele leiutistele, kusjuures ka temal endal oli midagi pakkuda. Kõigepealt seesama "Sangaste" rukis. 1889. aasta Pariisi maailmanäituselt tõi ta esimese suure tunnustuse. Tsiteerime Juhan Kahki:
"Pariisis käis Berg kõigepealt Eiffeli tornis.
Siin oli näitus tunduvalt suurem kui Magdeburgis või Windsoris. "Eraldi raudtee, mis sõidab mööda näituseväljaku kolme külge ümbritseval liinil." Pariisi näitus oli Bergi arvates ilmselt ette nähtud suurtele rahvahulkadele ja pidustuste korraldamiseks.
Pariisis oli Bergi mureks kiiresti üles otsida tema poolt saadetud rukkiterad. See polnudki nii kerge, sest klaaspurkides ja kottides väljapandud viljaterade näitus oli tervelt versta pikkune. Berg pani tähele, et siin oli väljas üllatavalt palju talupoegade poolt saadetud proove ja need olid kõik heatasemelised. Sordinimedes valitses aga suur segadus.
Kui lõpuks hindamiseks läks, sai Berg oma "Sangaste" rukki eest kõrgeima auhinna – kuldauraha."
Aastal 1893 külastas Berg põllumajandusnäitust Chicagos. Eelnevalt oli ta sinna saatnud oma rukkiproovid ja viljapuhastusmasina. USA-sse jõudmiseks tuli teha pikk merereis üle Atlandi. USA-sse sõidust ja seal nähtust kirjutas ta pikema reisikirja, mille 1899. aastal järjejutuna avaldas ka ajakiri "Eesti Põllumees". Nii viljapuhasti kui "Sangaste" rukki eest sa krahv näituse esimesed auhinnad.
Suur tunnustus saabus 1912. aastal, kui Sangaste tunnistati Venemaa parimaks põllumajanduskeskuseks ning selle peremehele anti suur kuldmedal. Taolise autasu oli enne teda saanud üle kogu suure impeeriumi vaid neli inimest.
Omamoodi rasked ajad saabusid talle kui baltisakslasele Esimese maailmasõja puhkedes. Kui aga bolševikud Eestis võimu haarasid, põgenes krahv perekonnaga välismaale. 1918. aastal võttis ta endale Soome riigi kodakondsuse. Tagasi kodukohta jõudis ta alles 1. mail 1921. aastal. Eest leidis ta laostunud majapidamise ning teate, et vastavalt Eesti Vabariigi otsusele on mõis võõrandatud.
Edasised aastad krahvi elus olid täis muresid. Nende lahtirääkimine on omaette teema. Mainime vaid, et need puudutasid mitte ainult omandit, vaid ka teda kui inimest. Juba võrdlemisi noorelt oli ta tugeva külmetamise ja vale ravi tagajärjel kaotanud kõrvakuulmise. Oma pika ea lõpuaastail lisandus sellele veel nägemise kaotus.
Krahvi abikaasa Maria Katharina lahkus Sangastest Peterburi ja sealt edasi Soome, kus ta ka suri. Soomes leidis endale kodu samuti noorem poeg Ermes. Ta võitles Mannerheimi armees ja Soome vabatahtlike seas Eesti Vabadussõjas, mille eest pälvis Vabadusristi. Vanem poeg Eric siirdus Saksamaale ja sealt omakorda Pariisi.
Ermes Bergi esimesest abielust Ernestine (Erna) Adele von Ettlingeriga sündid kolm poega, kellest tuntuim keskmine René (ametlikult René Roman Alexander). Ta sündis 1906. aastal, õppis Tartus ja mitmel pool Saksamaal. 1939. aastal lahkus Saksamaale ja sealt pärast sõda Rootsi. Peatselt liikus ta sealt aga edasi Kanadasse, kus vääristas oma vanaisa aretatud sordi "Sangaste", luues sealse "Kodiaki" rukkisordi. René Berg suri 1987. aastal.
KATKENUD TUNNUSTUS
Jah, krahv Bergile jagus mitmeid aunimetusi ja medaleid rahvusvahelisel tasandil. Ka Eesti Vabariigis sai ta 1929. aastal Tartu Ülikooli audoktoriks. Ometi ei osanud (või ei tahtnud) toonane riigivõim näha selle harukordse inimese annet ja tööd täiel määral. Ta jäeti tuulte meelevalda, mida tõendab tema enda kodu sattumine oksjonihaamri alla.
Tänuväärt on muidugi Jõgeva sordiaretajate töö. Alates Mihkel Pillist ja tema kaaslastest ning lõpetades tänaste tegijatega, kellest kaks – Vahur Kukk ja Ilme Tupits – on ihu ja hingega eesti rukki kestmisele pühendunud.
Kummardus Krahv von Bergi Fondile ja personaalselt eelkõige Harri Kübarale, Jaan Eilartile ning manalamees Juhan Kahkile.
On lausa kohustus anda Eestimaa esipõllumehele temale kuuluv koht. Vähemalt Eesti Rukki Selts on selles kindel ning selle nimel me tegutseme.
VELLO PILT
Eesti Rukki Seltsi juhatuse liige |
