Sangaste asub viljakate pĂ”ldude ja lainjate mĂ€ekuplitega, kaunite segametsade ja vaiksete jĂ€rvedega LĂ”una-Eestis. Sangaste on alevik VĂ€ikese EmajĂ”e ĂŒlejooksul, mida esmaskordselt mainiti nime all Toyvel 1272. aastal. Nimi Sangaste pĂ€rineb mĂ”isalt, mis rajati juba 1287. aastal. Ürikutes on nimetatud seda mĂ”isat Schloss Sagnitz, Sangnic, Sangenitz jne. PĂ€rimuse jĂ€rgi olid nii mĂ”is kui kihelkond saanud oma nime sellest, et kohalikus kabelis oli kord sĂ€ilitatud reliikviana Kristuse veretilku, millest kihelkond sai nimeks Ecclesia Sanguinis. Seega on Sangaste vĂ€ga vana ja ajalooline koht. Sangaste alevik hakkas tekkima kiriku ĂŒmber olevast kĂŒlast ehk KirikukĂŒlast. Tolleaegne elu ei erine vĂ€ga praegusest ning praegused elanikud ei erine palju tol ajal kirjeldatud isikutest.

Sangaste kirik
Katoliku ajast on Sangaste kiriku kohta teada vaid preestri nimed, mĂ”lemad 14.sajandi lĂ”pust. Esimene neist, Johann Fabri nimetab end 1379.a vĂ€lja antud ĂŒrikus Sangaste kirikhĂ€rraks. Tema surmaga vabanenud koha kĂ€sib paavst Bonifacius IX Riia piiskopil anda 1396.a. Tartu diakonile Johannes Stenbrekelile. Pastorina on töötanud ka murdelise kirikukirjanduse rajaja Joachim Rossihnus (1600-1646).
Sangaste evangeeliumi-luteri usu PĂŒha Andrease kirik on ehitatud maakivist kolmelöövilise ehitisena. Kirik on aegade jooksul palju kannatanud sĂ”dade lĂ€bi. 1582. aastal kirik hĂ€vitati. 1630.aastal taastati uuesti. Asjatundjate arvamust mööda on ta vaatamata hĂ€vingutele ja ĂŒmberehitustele sĂ€ilitanud omaaegse pĂ”hiplaani. Taaskordne kiriku mahapĂ”letamine toimus PĂ”hjasĂ”ha ajal venelaste poole 1702.a. Selle laastava sĂ”ja jĂ€rel ei suudetud kirikut kohe ĂŒles ehitada ning kogudus pidi leppima ajutise puidust “hĂ€dakirikuga”. Praegune kirik valmis 1742.a.
Kirikul on lihtne puualtar. Altaripilt “Kristus risti” (“Kolgata”) tehti 600 rubla eest 1883.1. MĂŒnchenis. Altari kohal orvas asub kipsist kuju – Kristus ristilööduna. Kantsel on valmistatud 1861.a., see on ilustatud gooti stiilis ornamendiga. Praegune orel on Kuulsate Haanja orelimeistrite vendade Kriisade meistritöö 1924 aastast ja omab kahte manuaali ja 24 registrit. Orel lĂ€ks maksma 7000 krooni. Kirikukell on kingitud 1894.a. “Nelja hĂ€rra poolt kihelkonnas” (anonĂŒĂŒmselt) ja maksis 200 rubla. Kirikutornist avanevad kaunid vaated OtepÀÀ kĂ”rgustikule, VĂ€ikese-EmajĂ”e luhale, metsadele ja pĂ”ldudele.

Sangaste loss
ImepĂ€rane loss vĂ”lgneb oma olemasolu krahv Friedrich Bergile noorpĂ”lves osaks saanud solvangule. Nimelt olevat ta Inglismaal ĂŒhe krahvi tĂŒtart kosida pĂŒĂŒdes saanud loodetud Ă€iapapalt vastuse: “Mina oma tĂŒtart metslasele Venemaalt ei anna!” Kui Sangaste mĂ”isahĂ€rra Fr.G.M von Berg pĂ€rast oma isa surma 1866.aastal Sangaste mĂ”isa majapidamise ĂŒle vĂ”ttis, elati XVIII sanjandil ehitatud aidahoonet meenutavad hĂ€rrasmeestemajas. Noor Berg otsustas ehitada uue mĂ”isahoone. Eeskjuks olid talle Inglismaal nĂ€htud lossid. Bergi ideed viis ellu Tallinna arhitekt Otto Pius Hippius. Berg soovis tĂ”elist lossi suurte tubadega ning igal toal pidid olemad erinevad aknad. Ehitustööd kestsid 1874-1881. Algselt oli lossis 99 ruumi, sest 100 ja enam ruumi tohtis olla vais tsaaril. Lossi peasissekĂ€ik rĂ”hutab vĂ€ravatorni, mille all on kaarsambaile tuginev varikoda. Selle ehitamisel on saavutatud omapĂ€rane akustiline efekt – ĂŒhes nurgas sosinal Ă”eldu on selgesti kuulda vastasnurgas. Lossi maalilise silueti loovad ei kujuga tornid. Treppviilud, Ă€rklid, fassaadi sisse- ja vĂ€ljaulatuvad osad moodustavad vahelduva, rikkalikult liigendatud hoone.

Sangaste lossipark
Koos lossi ehitusega 1874 algas ĂŒmbritseva pargi korrastamine ja metsapargi kujundamine. Projekti peamine autor oli krahv Berg ise. Ta oli veendunud inglise vabakujunduse pargi pooldaja. Tema pojapoeg Rene Bergi sĂ”nul polnud vanaisal plaanis botaanikalabor luua. Ta tahtis vaid kindlaks teha, kas kusagil maailmas on puid, mis Liivimaal paremini kasvaksid kui meie kodumaised puud. See oli eesmĂ€rk, mille poole krahv Berg pĂŒĂŒdles aastakĂŒmnete jooksul. Sangaste mĂ”isaparki on pĂŒĂŒtud rajada taime geograafilise pĂ€ritolu printsiibil. Esindatud on Euroopa, LĂ”una-Euroopa, Siberi, PĂ”hja-Ameerika ja Eesti osakond. Pargis on hooldatud matka- ja jalutusrajad ning infotahvlid koos pargi kaardiga. Puude tundmiseks on juurde sildid nimetustega. Pargis on loodusuurijad mĂ€rganud ka mitmeid haruldasi linnuliike.

Sangaste Rukis
Soov tegeleda sihipĂ€raselt sordiaretusega tekkis krahv Bergil Inglismaal sordiaretaja P.Schireffi juures aastatel 1866-1868 praktikal olles. SellepĂ€rast alustaski ta 1868. a algupĂ€rase lĂ€htematerjali loomist nii Inglismaalt, Saksamaalt kui Soomest pĂ€rit vĂ€lismaiste sortide hulgast, ent nĂ”rga talvekindluse tĂ”ttu ei osutunud ĂŒkski nendest sobilikuks.
Berg tegi hulganisti ristamisi mitmete rukkisortide vahel, saades ĂŒle 40 risluskombinatisooni ja hinnates neid pĂ”ldkatsetes mitme aasta vĂ€ltel. Kuna lahknemise tulemusel olid populatsioonid vĂ€ga erinevad ja ebaĂŒhtlased, valis ta uue, kuigi aeglasema aretusmeetodi – ĂŒksiktaimede korduva valiku. LĂ€htematerjaliks sobis enim Vana-Kuuste mĂ”isast Tartumaalt saadud rukis, mis omakorda oli toodud Oisu mĂ”isast Viljandimaalt. TĂ”enĂ€oliselt oli tegemist Pobstei rukkiga, sest Oisu mĂ”isa oli 1850.aastate alguses toodud kasvatamiseks rukkiseemet Saksamaalt Probstei maakonnast. Probstei rukist kohaliku maarukkiga kĂ”rvuti kasvatades toimus risttolmnemine, saadud populatsioonist valis krahv pika kĂ”rre ja peaga saagikaid taimi. 1875.aastaks kujunes Eesti oludesse sobiv talvekindel ja suure teraga kohalik populatsioon, mis sai tuntuks kui talirukkisort “Sangaste”.
“Rukkikrahviks” nimetatud Friedrich Georg Magnus von Berg 1875.a loodud talirukkisort “Sangaste” on vanim kĂ€esoleval ajal tootmises levinud kultuurrukki sort.

Rukki Maja
1930-ndatel alevik kasvas. Lisandus ka loomaarst, teine Ă€ri ja politseinik, kelle abikaasa oli Ă”mbleja. Kunagise loomaarsti maja on ĂŒmber ehitatud ja seal asub nĂŒĂŒd Sangaste Rukki Maja. Rukkirestorani ĂŒhes osas on veel alles maakivi- ja tellisseinad ning seinal on rĂ”ngad, mille kĂŒlge seoti vanasti hobused. Restorani menĂŒĂŒ pĂ”hineb Eesti traditsioonidega köögil ning igas toidus on ka natuke rukist ja rukkitooteid kasutatud. KĂŒlalistemaja iga tuba on pĂŒhendatud Sangastega seotud tuntud inimestele – seal on Reuchide tuba; kirjanik August Gailiti tuba; “Vanemuise” ja “Estonia” teatri nĂ€itleja ja laulja Aarne Viisimaa tuba; laulja Friedrich Kuhlbarsi tuba; Kalevi kommivabriku Kawe asutajate vendade Vellnerite tuba jpt.

VÀike-EmajÔgi
VĂ€ike-EmajĂ”gi on siitkandi olulisim vooluveesoon. Restu ja Sangaste kiriku vahel jookseb ta rööbiti maanteega, teges suuri lookeid, et leida soodsat pÀÀsu lĂ€bi kingistiku. Org on kord kitsas, kord pisut laiem. JĂ”gi ise on Sangaste kiriku juurst ligi seitsme meetri laiune. Kevadeti tĂ”useb VĂ€ike EmajĂ”hi ĂŒle kallaste, ujutades paiguti ĂŒle kogu orundi. Teada on jĂ€rgmiste kalaliikide esinemine: jĂ”eforell, haug, angerjas, sĂ€rg, teib, turb, sĂ€inas, lepamaim, roosĂ€rg, luts, koha, ahven, kiisk.

Sangaste veski
Veski juures asus mĂ”isa nn tööstusala – jahuveski, viinaköök, Ă”lleköök. Vee jĂ”udu ja energiat kasutati targasti Ă€ra. Viinatootmine ja selle mĂŒĂŒk Venemaale oli aga tĂ”eline kullaauk. TĂ€nu sellele mĂ”isad rikkaks saidki ning suudeti ehitada uhkeid losse ja peahooneid. TĂ”enĂ€oliselt mĂŒĂŒdi, nagu kĂ”ik toidukaubad, ka Ă”lu Venemaale. SĂ€ilinud on foto Schloss Sagnits nimelise Ă”lle sildist. Viinaköök on veel alles, Ă”lleköögist on alles kelder. Veskis toimus aga jagu jahvatamine veel mĂ”ned aastad tagasi. NĂŒĂŒd on veski juures kĂ€ivitatud elektritootmine ning kavas ka veskihoone renoveerida ning taasavamine töötava veskimuuseumi ning leivakĂŒpsetuskojana.

Sangaste villaveski
Sangaste Villaveskit mainitud kui Villemi villaveskit juba 1796.a. L.A.Mellini kaardil. Kohelike inimeste mĂ€lestuste jĂ€rgi oli ta kuulunud koos ĂŒlemise jahuveskiga krahv Bergi karjamĂ”isa valitsejale, kelle vanem tĂŒtar Anastasia olevat olnud JĂŒri Vilmsi abikaasa. NĂ”ukogude ajal kuulus villaveski kohalikule kolhoosile ja töötas jĂ”udumööda kĂ”ik need 50 aastat. Sellel ajal kasvas aga ĂŒmbrus vĂ”ssa ja paljud siia juurde kuulunud hooned hĂ€visid. Algselt töötas veski veejĂ”ul. VĂ€ike-EmajĂ”e hooluhulgad on aga kĂŒllaltki heitlikud ning seetĂ”ttu ehitati vist 1930. aastate keskel puidust veskihoonele punastest tellistest konku nn. “kuumpeamootori” tarbeks, mis siis, kui veejĂ”udu kasutada ei saanud, veskit kĂ€igus hoidis. Kusail 1970. aastate algupoolel asendati “kuumpea” elektrimootoriga ning veejĂ”udu enam ei kasutatud.